Speleomantes strinatii
Amphibia → Urodela → Plethodontidae → Speleomantes → Speleomantes strinatii
Canferèstru, Cansinistru
Strinati koobasalamander on erakordne kopsudeta urodeline kahepaikne, kes suudab hingata üksnes naha ja suu limaskesta kaudu.
Ta kasvab 7–13 cm pikkuseks (koos sabaga) ning tal on tumehall kõhualune, mida kontrastib pruun või hall selg koos okravärvi laikudega, mille muster varieerub isendite ja populatsioonide lõikes.
Jäsemed on lühikesed, tugevad, varvaste vahel osaliselt ujunahad ning sobivad hästi niisketel ja libedatel pindadel liikumiseks.
Oluline äratuntav tunnus on nasolabiaalvagu, mis on nähtav suurenduse all: see on peen kanal, mis ulatub suunurkadest ninasõõrmete alusele ning on oluline feromoonide transportimiseks ja keskkonna keemiliseks tajumiseks.
Sooline dimorfism avaldub täiskasvanud isastel, kellel on elliptiline lõuaalune nääre, mida kasutatakse paaritumisrituaalides.
Speleomantes strinatii püüab saaki kiirelt välja sirutatava varrega keelega, mis ulatub kaugemale kui pea pikkus, võimaldades edukat saagipüüki ka pilkases pimeduses kitsastes pragudes.
Soodsatel perioodidel võib teda kohata ka väljaspool koopaid, kivide, kõdunevate palkide all ja ojade läheduses.
Strinati koobasalamander on ainus Liguuria esindaja kopsudeta salamandrite (Plethodontidae) sugukonnast, mis on valdavalt levinud Ameerikas ja mida iseloomustab kopsude puudumine.
Itaalias kuulub perekonda Speleomantes seitse liiki, neist neli on endeemsed Sardiiniale, kolm aga mandril: S. strinatii, S. ambrosii ja S. italicus.
Speleomantes strinatii levikupiirkond on piiratud Liguuria kaare ja Lõuna-Piemonte naaberaladega, kus ta esineb killustatud populatsioonidena sügavates orgudes, karstipiirkondades ja metsades.
Savona provintsis leidub teda peamiselt lubjakivialadel, alates merepinnast kuni umbes 1 300 meetri kõrguseni, kohanedes nii sisemaalsete karstikoobaste kui ka rannikukoobastega.
Beigua massiivil näib ta puuduvat, hoolimata vanast ja üksikust leiuteatest.
See kahepaikne eelistab looduslikke ja tehislikke maa-aluseid elupaiku—koopaid, pragusid, karstikoobasteid või mahajäetud kaevandusi—, mida iseloomustab väga kõrge õhuniiskus ja stabiilne temperatuur, sageli vahemikus 8–15 °C.
Niisketel või vihmastel päevadel võib teda leida ka välitingimustes, peidus kivide, palkide või lehekihi all mesofiilsetes metsades ja ojade kallastel.
Savona provints pakub tänu laialdasele lubjakivi ja karstinähtuste levikule Speleomantesele arvukalt soodsaid elupaiku: siin näitab loom suurt kohanemisvõimet, kasutades niiskust säilitavaid pragusid ja varjualuseid.
Oliivroheliste kivimite (ofiooliitide) piirkondi külastab ta harvem, kuna seal tekib vähem sobivaid õõnsusi.
Strinati koobasalamander on äärmiselt niiskuslembene liik, aktiivne vaid siis, kui suhteline õhuniiskus on peaaegu küllastunud.
Ta eelistab varjatud ja peamiselt öist eluviisi, kuid leebematel aastaaegadel võib teda näha ka päeval, eriti koobaste kõige niiskemates ja sügavamates osades.
Aktiivsus kestab kogu aasta, saavutades haripunkti suvel ja vähenedes külmematel kuudel.
Noorloomad ja täiskasvanud kasutavad erinevaid mikroelupaiku: noored viibivad enamasti koopasuudmetes, kus tingimused on vähem stabiilsed, kuid toit kättesaadavam; täiskasvanud eelistavad sügavamaid ja kaitstumad koopasoppe.
Paljunemine toimub kevadel ning seda iseloomustab pikk kurameerimine: isane haarab emast tagantpoolt, ümbritsedes tema pea ja kaela ning silitab sageli lõuga.
Pärast viljastamist muneb emane 6–14 muna hästi kaitstud õõnsustesse pinnases, jäädes munakurna kõrvale kuni koorumiseni (umbes 10 kuud hiljem): selline vanemlik hoolitsus on Euroopa kahepaiksete seas ainulaadne.
Strinati koobasalamander on spetsialiseerunud väikeste maismaa selgrootute kiskja.
Uuringud Liguuria Apenniinides on näidanud, et tema toidulaual domineerivad limoniid-sääsed, moodustades sageli üle 80% saagist.
Toidusse võivad aeg-ajalt kuuluda ka teised putukad (mardikad, ööliblikad), ämblikud ja väikesed maismaakrabilised.
Peamised ohud liigile tulenevad elupaikade muutumisest (näiteks reostus, betoneerimine, liigne koopauurimine ja ebaseaduslik korje) ning kliimamuutustest tingitud pikematest põuaperioodidest.
Teisene risk on patogeenide, sealhulgas chytridiomükoosi (Batrachochytrium dendrobatidis) põhjustavate seente sissetoomine, kuigi kohalikus populatsioonis pole viimastel aastatel massilisi suremusi täheldatud.
Speleomantes strinatii 'l on tähelepanuväärne võime taastada trauma tagajärjel kaotatud jäsemeid.
Seda nähtust on põhjalikult uuritud nii laboris kui ka looduses, kinnitades tema suurt taastumisvõimet, mis aitab kaasa liigi edukusele haprates maa-alustes ökosüsteemides.
