Pelophylax lessonae
Amphibia → Anura → Ranidae → Pelophylax → Pelophylax lessonae
Rana vërde picina
Lessona konn ( Pelophylax lessonae ) on üks elegantsamaid rohekonnalisi, kergesti äratuntav oma keskmise kuni väikese suuruse ning erksa seljavärvuse järgi, mis varieerub ererohelisest rohekaspruunini ning on peaaegu alati kaetud väikeste tumedate laikudega.
Isastel on iseloomulikud valged välised helikotid, mis on sigimisperioodil selgelt nähtavad.
Emased kasvavad veidi suuremaks (kuni 7 cm), samas kui isased ületavad harva 6,5 cm.
Suguline dimorfism avaldub ka isaste tumedates hallides paaritumispadjandites pöialdel ning tugevamates esijäsemetes, mis on tüüpilised paaritumiseks ettevalmistumise tunnused.
Vastsed on sündides umbes 6–7 mm pikad, pruunika värvusega ja nõrkade kuldsete laikudega ning nende areng kestab soodsates tingimustes umbes kolm kuud.
Lääne-Ligurias esineb Lessona konn killustatult, leides varju peamiselt säilinud madalike ja jalami märgaladel, merepinnast kuni umbes 500 meetri kõrguseni.
Liik puudub sisemaa mägipiirkondadest ning esineb sageli isoleeritud asurkondadena, olles väga tundlik keskkonnamuutuste suhtes.
Lääne-Ligurias on selle liigi olemasolu oluline näitaja veekogude ja rannikorgude keskkonnakvaliteedist, kus ta püsib vaatamata sobivate elupaikade jätkuvale kadumisele.
Eelistab veekogusid, mis on rikkad veealuse ja kaldavegetatsiooni poolest: püsivad tiigid, aeglase vooluga kanalid, lombid, väikesed järved ja rannikualade mageveemärgalad on tema lemmikelupaigad.
Sageli kohtab teda nüüdseks haruldastes soistel aladel, kus tihe kõrkjastik ja taimestik soodustavad sigimist ja kulleste püsimist.
Elupaiga valik näitab liigi suurt tundlikkust veerežiimi muutuste ja vee kvaliteedi suhtes.
Lessona konn on aktiivne nii päeval kui öösel, eriti hämarikutundidel, mil isased annavad iseloomulikke kutsehüüdeid, mida võib kuulda märkimisväärsetel kaugustel.
Talvepuhkus kestab tavaliselt novembrist veebruari–märtsini, sõltudes kõrgusest ja kohalikust kliimast: sellel perioodil varjuvad loomad muda sisse või veekogude lähedal taimestikku.
Sigimine toimub aprillist juunini; pärast paaritumist muneb emane 800–2 000 muna želeetaoliste massidena, mis kinnituvad veealusele taimestikule, tagades embrüote hapnikuvarustuse ja kaitse.
Lessona konn on oportunistlik liik, toitub peamiselt vee- ja maismaaputukatest, täiendades menüüd väikeste vähkide, teodide ja harvem ka väikeste selgroogsetega.
Kullesed on taimtoidulised ja mikrofaagid, eelistades vetikaid, taimset kõdu ning pisikesi selgrootuid, keda leidub veealuse taimestiku vahel.
Tänu toitumise paindlikkusele suudab liik ellu jääda ka toidunappuse perioodidel ja kohaneda erinevate mikrokeskkondadega.
Lessona konna peamised ohud Liguurias on jätkuv veekogude hävitamine, killustumine ja halvenemine, vee keemiline reostus (pestitsiidid ja põllumajanduslik äravool), röövkalade sissetoomine ning konkurents teiste rohekonnaliikidega.
Veerežiimi muutused ja uute haiguste (seennakkused) levik ohustavad samuti tõsiselt allesjäänud asurkondade püsimist.
Lessona konn on eriti huvipakkuv oma osaluse tõttu keerukas looduslikus hübridiseerumissüsteemis teiste rohekonnadega (nt Pelophylax kl. esculentus ), mis muudab tema evolutsioonilise ajaloo ja asurkondade dünaamika ainulaadseks.
Isaste kutsehüüd on selge ja eristuv, olles tõhus liigispetsiifiline äratundmissignaal.
Näitab tugevat truudust traditsioonilistele sigimiskohtadele ning väljendunud sõltuvust veekeskkonnast võrreldes sugulasliikidega.
Lääne-Ligurias on ta pideva seire objektiks, et hinnata asurkondade terviklikkust ja ökoloogilisi suhteid teiste rohekonnaliikidega.
Tema säilimine sõltub otseselt allesjäänud märgalade kaitsmisest ja taastamisest ning puhta vee säilitamisest; aktiivsed kaitsemeetmed on nüüd hädavajalikud, arvestades viimastel aastakümnetel toimunud kiiret arvukuse langust ulatuslike keskkonnamuutuste tõttu.
