Täringsmadu

Reptilia → Squamata → Serpentes → Colubridae → Natrix → Natrix tessellata

Aspisurdu, Bagea, Biscia d'aegua, Biscia, Vespusùrdu

Täringsmadu ( Natrix tessellata ) on keskmise suurusega veemadu, tugev ja kohastunud eluks veekogude läheduses. Täiskasvanud isendite pikkus jääb vahemikku 60–120 cm, kusjuures emased on üldiselt pikemad ja jämedamad kui isased. Pea on piklik, terava tipuga ja veidi lamedam kui teistel nastikutel; silmad ja ninasõõrmed on suunatud ülespoole, et hõlbustada hingamist vee all olles. Pupill on ümmargune ja iiris tavaliselt kollakas, vahel hallika või pruunika varjundiga.

Mõõdukalt sale keha lõpeb pika, vähe eristuva sabaga. Selg on kaetud tugevalt kidadega soomustega, mis külgedel muutuvad siledamaks. Taustavärvus varieerub hallist, pruunist, oliivrohelisest, kollasest kuni punakani, sageli on näha regulaarselt paigutatud tumedaid laike; kaelal on sageli tagurpidi “V”-kujuline laik. Vastsündinud maod on 15–25 cm pikad.

Nagu sellele perekonnale omane, puudub liigil mürk ning hambad on aglüüfsed, st neil puuduvad mürgikanalid ja -näärmed. Kaitsekäitumine on tavaliselt põiklev: madu eelistab põgeneda või kasutab häirimise korral jäljendamisstrateegiaid, nagu näiline hammustamine, sisin või surnuks teesklemine (thanatoos).

Täringsmadu ( Natrix tessellata ) on laialt levinud Kagu-Euroopast ja Balkani poolsaarelt läbi Kesk-Aasia kuni Põhja-Aafrikani (Niiluse vesikond). Itaalias on tema levik lai, kuid killustatud, puududes vaid Aosta orus, Sardiinias ja Sitsiilias.

Savona provintsis ja Lääne-Liguurias leidub seda liiki vaid Liguria Apenniinide põhjanõlvadel, tavaliselt umbes 400 m kõrgusel, piirkondades, kus on rikkalik veekogude võrgustik.

See nastik eelistab veekeskkondi, viibides pidevalt ojade, jõgede ja kiirevooluliste veekogude ääres, sageli kohtades, kus kaldad on taimestikuga kaetud. Oma levila teistes osades võib ta asustada ka tiike, soid ja aeglase või seisva veega veekogusid.

Kohalikul tasandil kasutab täringsmadu peamiselt puhtaid, saagirikkaid veekogusid ning väldib tugevalt linnastunud või saastunud piirkondi. Elupaiga kasutus võib varieeruda aastaaja ja toidu kättesaadavuse järgi.

Täringsmadu on peamiselt päevane ning silmapaistev suurepärase ujujana. Ta suudab vee all püsida pikka aega ja eelistab ohu korral kiiresti vette põgeneda; maismaal liigub ta aeglaselt ja on vähem osav. Aastane aktiivsusperiood kestab märtsist oktoobrini.

Kevadel, kohe pärast talveunest ärkamist, toimub paaritumine, mis võib kesta kuni kaks kuud. Eriti soodsatel aastatel võib teine sigimisperiood toimuda sügisel, vahetult enne talveunne jäämist. Emased munevad 4–35 muna juuni lõpust juuli alguseni, valides selleks niisked ja kaitstud paigad; pojad kooruvad augustis–septembris.

Toitumine on selgelt veeline: täringsmadu toitub peaaegu eranditult kaladest, kahepaiksetest (täiskasvanud, vastsed ja kullesed) ning veeselgrootutest, nagu vähid ja putukad. Saak püütakse vee all kiirete liigutustega ning neelatakse elusalt. Väga harva sööb ta väikseid imetajaid või maismaal elavaid loomi.

Looduslikud vaenlased on röövlinnud, kiskjalised imetajad ja teised maod. Olulist rolli kiskjana mängib ka haug (Esox lucius), kes ründab nii noori kui täiskasvanud isendeid.

Peamiseks ohuks on siiski inimtegevus: madu tapetakse sageli ekslikult, kuna teda peetakse mürgiste liikide, näiteks harilikku rästikut ( Vipera aspis ), sarnaseks. Veekogude reostus, märgalade vähenemine ning pestitsiidide ja herbitsiidide kasutamine muudavad veekeskkonda põhjalikult, muutes liigi haavatavaks nii otseselt kui ka toidubaasi vähenemise kaudu.

Nagu tema sugulane, harilik nastik ( Natrix helvetica ), kasutab täringsmadu muljetavaldavaid kaitsekäitumisi: ta võib valjult sisiseda ja eritades kloaaginäärmetest tugeva lõhnaga vedelikku peletada kiskjaid. Äärmuslikes olukordades teeskleb ta surnut (thanatoos), jäädes liikumatuks, suu lahti ja keel väljas. Tal puudub mürk ning ta ei kujuta inimestele ohtu: hammustamiskatsed on haruldased ja üldiselt ebaefektiivsed.