Chalcides striatus striatus
Reptilia → Squamata → Scincidae → Chalcides → Chalcides striatus
Läänemaa kolmevarbaline siiliskink ( Chalcides striatus striatus ) on sisalik, kellel on maotaoline välimus, mida on lihtne ära tunda tema pika, suhteliselt silindrilise keha, väikeste, kolme hästi arenenud varbaga jäsemete ning oliivpruunil taustal paiknevate kitsaste tumedate pikitriipude järgi. Täiskasvanud isendid saavutavad tavaliselt 25–35 cm pikkuse, millest enam kui pool moodustab pikk saba. Tema sile ja läikiv nahk, piiratud jäsemete liikuvus ning looklev liikumisviis eristavad teda selgelt teistest tavalistest sisalikest. Ohu korral on tal võime saba ise maha visata (autotoomia).
Chalcides striatus striatus levib Atlandi-Vahemere vööndis Lääne-Euroopas, ulatudes Pürenee poolsaarelt kuni Lääne-Liguriansse, esinedes ka üksikute reliktpopulatsioonidena. Liguurias on liigi esinemine dokumenteeritud peamiselt lääneosas, eriti rannikualade silikaatsetel aladel ja Albenga tasandikul, kus ta püsib killustatud asurkondades. See on üks Itaalia haruldasemaid ja lokaalsemaid sisalikuliike, kelle jäänukpopulatsioonid on sageli isoleeritud ja geneetiliselt haavatavad.
Eelistab niiskeid, päikeselisi niite, metsaservi, lagendikke, kuivemaid hõreda taimestikuga rohumaid, vahel ka Vahemere põõsastiku fragmente ja väheintensiivseid põllumajandusmaastikke. Varjepaiga mikrostruktuur on oluline: teda võib leida kivide, palkide, taimeprügi hunnikute või kõdunevate kändude alt. Väga varjulistes või täiesti taimkatte puudumisega kohtades elutseb harva. Talub hästi niiskust, kuid on eriti tundlik elupaikade killustumise suhtes.
Päevane ja varjatud eluviisiga liik, veedab suure osa päevast madalas taimestikus. On tavaliselt ettevaatlik ja peidab end vähimagi häiringu korral, jäädes pikaks ajaks varjatuks. Aktiivne periood kestab märtsist oktoobrini. Paljunemine toimub kevadel; emased on ovovivipaarsed, sünnitades suve lõpus (juuli–august) juba täielikult arenenud järglased.
Chalcides striatus striatus toitub peamiselt väikestest lülijalgsetest: putukatest, vastsetest, ämblikest ja muudest selgrootutest, keda leiab rohu ja maapinnal oleva orgaanilise materjali seast. Saakloomade tabamist hõlbustab tema varjatud eluviis ja võime libiseda rohuvartest ja prahi alt läbi, otsides raskesti püütavaid saaki.
See on üks väheseid põliseid Itaalia sisalikke, kes näitab tugevat kohanemisvõimet avatud rohumaastikega; tema maotaoline kehaehitus, elussünnitus ja eelistus niisketele mikroelupaikadele on näited koondarengust teiste fossoriaalsete liikidega. Liik on kaitstud nii riiklike kui ka EL-i õigusaktidega, vajades tähelepanu ja sihipäraseid kaitsemeetmeid: stabiilsete populatsioonide püsimine on tihedalt seotud sobivate elupaikade säilitamise ja aktiivse majandamisega.
